Tallinna Ironmani võistluste korraldaja Ain-Alar Juhanson tunnistab, et ilmselt pole maailmas paremat kohta, kus korraldada selliseid ettevõtmisi. Vahet pole, milliseid kaikaid elu kodaratesse viskab, Eesti inimeste toega leiab alati lahenduse!

23. ja 24. augustil toimuvad Ironmani võistlused Eestis juba kümnendat korda. Avapäeval on kavas täispikk distants ehk 3,9 km ujumist, 180,2 km rattasõitu ning 40,2 km jooksu. Päev hiljem on kavas Ironman 70.3 ehk poole lühem distants.

„Kümnes Ironmani sündmus Eestis! Alustasime 2016. aastal Otepääl, aga praeguseks oleme juba mitmendat aastat kohas, kus Tallinnas toimub nii Ironman kui ka Ironman 70.3 ning see formaat on end tõestanud,“ meenutab Juhanson. „Selle aja sisse jääb hulk etappe, näiteks koroonaviirus ja sõja algus – erinevad perioodid ja erinevad raskused.“

Kriisid toovad välja parima

Ta jätkab: „Kümnes kord on eriline verstapost. Muidugi on kõik sündmused erilised, kuid kümnes kord tähendab minu jaoks küll seda, et oleme saavutanud mingi küpsuse taseme. See verstapost on oluline nii korraldajate tiimi sees kui ka kõigi osalejate jaoks. Kui tulevikku vaadata, siis tunnen, et liigume õiges suunas.“

Huvitava nüansina tõdeb Juhanson, et kõige enam on senisest Ironmanide ajaloost meelde jäänud aastad, mis on kõige keerulisemad. Näiteks toob ta kõige erilisemana välja Covidi- ajastu. „See tõestas, et kriisid toovad inimestest parima välja. See, kuidas Eesti riik koos erinevate institutsioonidega, meie tiim ja meie partnerid suutsime leida niivõrd palju lahendusi… Kuni selleni välja, kuidas vältida, et korraga poleks koos enam kui 150 inimest, kuigi osaleb 3000 inimest. Tõestasime, milleks on Eesti inimesed võimelised ja seda kõike märkas näiteks New York Times. Üle maailma levis uudis, et Eestis suudetakse keerulistes oludes väga vahvaid asju teha. Ühtegi haiguspuhangut ega ühtegi muud jama ei tekkinud,“ selgitab ta.

„Teine hetk on 2018. aasta, kui meil õnnestus saada täispika Ironmani litsents ja korraldusõigus. Meile oli kinnitatud, et Otepääl kõik toimis, aga samas teadsime, et Tallinnas ja täispikal distantsil on teistsugused väljakutsed. Lõpuks selgus, et korraldamine oligi väga raske ning murdumine polnud kaugel, kuid ikkagi õnnestus teha nii, et kõik sujus. Edasine on juba ajalugu. Eks rasked hetked jäävadki meelde, sest tunned oma tiimi, partnerite ja kogu ühiskonna üle uhkust. Maailmas pole teist sellist kohta kui Eesti, kus saab teha niivõrd mastaapseid kokkuleppeid nii kiiresti ja efektiivselt.“

Näiteks 2019. aastal pidi toimuma ujumine Lennusadamas. Väljas oli korralik suveilm, aga vesi läks idatuulega üleöö 12 kraadi peale. Ainuke variant oli muuta ujumise asukohta, aga see tähendas liiklusskeemide muutmist, kooskõlastuste võtmist kõikidelt institutsioonidelt, millega muidu on aega suhelda aasta otsa. „Kõik pidi ära tegema ühe päevaga. Tuleb kiita, et Tallinna linnavalitsuses, riigi institutsioonides, maanteeametis jne on väga mõistvad inimesed. Tehakse ka väljaspool tööaega asju, mis on kogukonna jaoks olulised,“ tunnustab Juhanson.

Triatlon kui rahvasport

Triatlon on olnud Ironmanide ajastul Eestis väga nähtav ning see tähendab, et viimase 20 aasta jooksul on harrastajate hulk kümnekordistunud. Tänaseks on Eesti selles arvestuses maailma tipus! Endine tipptriatleet tõdeb, et harrastajate hulk on ülimalt tähtis, et Eestis saaks triatloni tase areneda ka kõige kõrgemal tasemel.

„Alustasin 70.3-laadse sündmuse korraldamist Paides aastal 2005, aga siis oli olukord drastiline. Meil olid omad tipud, kes maailmas hakkama said: mina, Marko Albert, Kirill Kotšegarov, Margus Tamm… Aga taust oli selline, et kui läksin oma rattasponsoriga ehk Scottiga läbi rääkima, siis uuriti, mitu harrastajat teil aastas Scotti rattaid ostab. Kui vastus oli üks, siis oli raske loota, et see teine ratas tuleb tasuta mulle,“ jagab Juhanson 20 aasta taguseid muljeid.

„See oli väga tugev liikumapanev jõud, sest kui tahad, et sport ka tulevikus hakkama saaks, on vaja harrastajaskonda. See loob baasi, kus toetajad leiavad endale rohkem väljundeid. Kui harrastajad samuti varustust ostavad, on ka tippudel lihtsam endale paremaid tingimusi tekitada.

Kui alustasime, siis oli Eestis veidi üle 200 litsentsiostja. Nüüd oleme jõudnud sinnani, et hooaja peale on 2000 harrastajat. Kõige rohkem paneb silma särama, et viimased kolm aastat on Eesti maailmas esikohal, kui arvestada, mitu triatleeti on meil elaniku kohta. Pikalt oli esikohal Taani, aga nüüd oleme neist möödas. Eesti triatlon on maailma mõistes väga heas seisus!“

Üliinimese kuvandi muutjad

Triatloni eduloos mängivad väga olulist rolli tuntud inimesed, kes on vastu võtnud Hea Eeskuju saadiku väljakutse – nende seas on olnud näiteks Nele-Liis Vaiksoo, Andres Puusepp, Märt Avandi, Tanel Padar ja paljud teised.

„Tihti levis tunne, et kui keegi ütleb triatlon, siis kangastub silme ette üliinimene. Oleme näinud kurja vaeva, et seda paradigmat muuta. Alustasime seda tööd kunagi Toomas Luhatsiga ERRi hommikuprogrammist,“ räägib Juhanson. „Pärast seda on meil olnud väga tugevaid partnereid, nagu näiteks Raivo E. Tamm, kes siiani teeb palju asju kaasa. Kalev Kruus ütles kunagi hästi, et Otepää triatlonist võiks saada laulupidu, kuhu kõik Eesti inimesed tahavad kohale tulla. Läbi nende näidete ongi inimesed aru saanud, et kõik, kes tahavad, saavad kaasa lüüa. Sa ei pea olema üliinimene. Rajale ei minda ju võistlema, vaid iseenda rõõmude ja hirmudega vastamisi seisma. Inimesed saavad uhkust tunda ning rõõmu jagub nii endale kui ka lähedastele.“

Seda, kes on järgmine tuntud staar, kelle Juhanson triatleediks muudab, ta veel ei tea. „Eks meile öeldakse „ei“ ka ikka vahel. Otsime alati täiesti tavalisi, mitte sportlikus vormis ja tuntud Eesti inimesi, kes soovivad näiteks enda elustiili muuta,“ ütleb ta. „Või siis võtta ette aastane programm, kus meie toetame nende teekonda nii spordiarstidega, treenerite kui ka varustusega, et inimene saaks läbida Ironmani 70.3 distantsi. Kui päris aus olla, siis meie hea eeskuju projekti liikmetest on jäänud spordi juurde 90%, kuigi paljud olid enne täiesti spordivõõrad. Otsime pidevalt uusi eeskujusid, kes inspireeriks inimesi liikuma, et saaksime koos terveks ja tugevaks Eestiks!“

Sel aastal on käimas projekt-koostöö TalTechi töötajate ja tudengitega ning sealtkaudu läheb 16 inimest oma elu esimest triatloni tegema. „See on väga edukas projekt, sest ülikooliga on seotud ju tuhanded inimesed,“ sõnab Juhanson.

Ironmani võistlustele registreerujad peavad aga kiirustama, sest kohad saavad peagi täis. „Meil on tänavu rekordarv osalejaid ja korra tegime juba limiidi täis, kuid seda õnnestus meil koostöös Irnomaniga tõsta,“ selgitab Ain-Alar Juhanson. „Limiit tuleneb hooajaeelsest planeerimisest, võistlejate varustusega seonduvast ja paljust muust. Ironmanil liigume 1500 osaleja suunas ning 70.3 ajal jõuame 1700 osalejani. Jäänud on viimased kohad, sest rohkem ei saa limiiti tõsta. Ühelt poolt on kahju, et kõik ei pruugi mahtuda, aga teisalt on Ironmani võistlustel tavapärane praktika, et võistlused müüakse välja. Lõputult suureks ei saa paisuda, sest siis ei saa tagada lubatud kvaliteeti.“